Fin

Ahoi!

Kõik head asjad saavad ükskord otsa - nii ka see blogi. Lõpetuseks väike tagasivaade kursusele "Kommunikatsioon ja ühiskond".

Õppisin selle paari kuu jooksul päris palju. Igasugu teooriad ja nimed lähevad ilmselt varsti meelest, kuid leian, et sellest pole midagi. Usun, et kursus muutis mind veidi ja see on juba püsivam. Näiteks kui varemalt pidasin kommunikatsiooniks vaid vestlusi, meediat, veebiruumis toimuvat vms, siis nüüd näen seda juba pea kõiges inimloodus. Kuna kommunikatsioon loob tähendusi, sõnumi saatja vastutab ja kommunikatsioonivoog on alati täis, olen hakanud sellele palju rohkem tähelepanu pöörama. Oskan paremini ka enda elus ette tulevaid suhtlussituatsioone analüüsida ning oma vigadest õppida, et mitte kirjutada kurbi luuletusi sellest, kuidas keegi mind ei mõista :) (Kuigi nagu tänases loengus tehtud harjutusest välja tuli, siis 100% nii, nagu ütleja mõtles, kuulaja nagunii aru ei saa, nii et mingis mõttes oleme ikka kõik üksi.)

Blogimine on minu jaoks keeruline, eriti niimoodi etteantud teemadel. Mõtted pole peas mitte sõnadena, vaid pigem mingi ähmase aimdusena ja selle udu ilusaks tekstiks vorpimine on aega- ja vaevanõudev. Pea iga postituse kirjutamiseks kulus vähemalt poolteist tundi, sinna juurde lisamaterjalidega tutvumisele kuluv aeg. Kuigi inglise keel on mul päris hästi suus ja artiklite või blogide lugemisega sain vabalt hakkama, siis O'Mahony raamatust oli küll raske end läbi närida.

Õnneks seda blogimise vaeva tasakaalustasid põnevad, praktilised ja päevakohased loengud ning huvitav ja huvitatud õppejõud. Auditooriumis valitses mõnus õhkkond ning Karuema tundus kohati tõesti nagu teine ema, kes püüab oma lapsukesi paremini mõistma õpetada, et neil elus ikka hästi läheks - nii tore! Väga vahvad olid ka lisaülesanded - kommunikatsiooni pildistamine ja vaatlus. Mida veel tahta?

Ega palju norida ei oskagi. Blogi kohta oleks tahtnud käigupealt rohkem tagasisidet, et teaks, kas peaks midagi teistmoodi tegema, aga täiesti arusaadav, et sellise blogide arvu juures on sellega keeruline. Ausalt öeldes mina üldse imestan, kuidas keegi 200+ blogi jälgida jõuab.

Punktiks loo lõppu jääb see pilt vildakast kommunikatsioonist.

Pole elu sees ühtki ainult nahast naist näinud. Tea, milliseid kindaid säärased ka kannavad.

Kui kommunikatsioon ei tööta

Tere jälle!

Kurvad uudised - Elistvere loomapargis lämbus põder pähklite kätte. Kust põder pähkleid sai? "Hoolivad" külastajad pakkusid, vaatamata silmatorkavatele loomade toitmist keelavatele siltidele. Ideaalne näide mittetöötava kommunikatsiooni tagajärgedest.

Puhka rahus, vahva põder!

Ausalt, nii kurb on lugeda selliseid teateid. Osalt muidugi sellepärast, et tore loom enneaegselt elust lahti laskma pidi. Aga veel rohkem sellepärast, et meie inimesed nii rumalad (või lausa pahatahtlikud) on. Kas tõesti arvatakse, et keelavaid silte riputatakse üles niisama lõbu pärast? Või usutakse, et need on vaid inimeste kaitsmiseks loomade eest ja mitte vastupidi? Jääb mulje, et lihtsalt ei hoolita. Peaasi, et laps ei nutaks või endal põnev oleks.

Kui pähklid on veel enam-vähem arusaadav toit, mida võiks loomale pakkuda - ikkagi looduslik - siis loomade puuridest on leitud muu hulgas ka nätsu, suitsukonisid (!), (šokolaadi)komme (Kohler 2013). Kuidas võib üks mõtlev inimene leida, et selline toit (?) on loomale sobiv? Rääkimata kombest veeloomi müntidega loopida. Arusaamatu.

Mida teha, et taolisi juhtumeid vältida? Ehk aitaks see, kui loomade söötmist keelavatel siltidel oleks ka hoiatus, et loom võib selle tagajärjel surra - kerge šokiteraapia - ning väike selgitav tekst huvilistele. Võib-olla mõned toitjatest tõesti ei tule selle pealegi, et teevad loomale halba. Radikaalsem meetod oleks ehitada loomapargid ja -aiad ümber niiviisi, et külastajatel füüsiliselt puudub võimalus sealseid asukaid toita. Kindlasti aitab inimeste õpetamisele kaasa ka teema ajakirjanduses tõstatamine.



Allikad:
1) Kohler, V. (2013). Külastajad söötsid Elistvere loomapargis põdra surnuks. Tartu Postimees, 11. detsember, http://www.tartupostimees.ee/2627314/kulastajad-sootsid-elistvere-loomapargis-podra-surnuks (kasutatud 11.12.2013)

Tõde ja õiglus

Ahoi!

Meedia, eriti uuriva ajakirjanduse, üks eesmärke on võimulolijaid ohjes hoida, juhtides avalikkuse tähelepanu näiteks olukordadele, kus võimu on kuritarvitatud. Uuriv ajakirjandus on aga ohtu sattunud, sest nõuab väga palju ressursse - häid ajakirjanikke ja eelkõige raha (Tankler 2013).

Eriti hästi tuleb see tendents esile majanduskriiside ajal. Näiteks Hispaanias olid 2012. aastal paljud meediaväljaanded sunnitud töötajaid vallandama või lausa tegevuse lõpetama, kuna reklaamiturg kuivas kokku (Spain 2013) ja raha lihtsalt enam polnud. Teiseks probleemiks on kriisi ja kasinusmeetmete rakendamise ajal see, et valitsejad püüavad rahulolematut rahvast ohjes hoida autoritaarsete meetmetega, kasutades protestijate laialiajamiseks ülemäärast jõudu ning keelates ajakirjanikel teatud teemasid käsitlemast, nagu juhtus Kreekas.

Meeleavaldus Kreekas

Selles valguses tundub iseäranis põnev Danah Boydi (2013) mõte, et meie aja kodanikuallumatuse vormiks saab tänavatel protestimise asemel hoopis info lekitamine. Internetiajastul üles kasvanud mõistavad, et knowledge is power ning näevad, et protestimarssidel pole enam sellist mõju vagu varem (Boyd 2013). Demokraatia tervisele tuleb aga sõnavabadus igatahes kasuks. Olukorras, kus ajakirjanikud erinevatel põhjustel ei suuda korruptsiooni ja võimu kuritarvitamist paljastada, võtavad julged kodanikud selle koorma enda kanda.



Allikad:
1) Boyd, D. (2013). Whistleblowing is the New Civil Disobedience: Why Edward Snowden Matters. http://www.zephoria.org/thoughts/archives/2013/07/19/edward-snowden-whistleblower.html (kasutatud 09.12.2013)
2) Spain. (2013). http://www.freedomhouse.org/report/freedom-press/2013/spain (kasutatud 09.12.2013)
3) Tankler, L. (2012). Ekspert: kokkuhoid halvab uuriva meedia. Eesti Päevaleht, 18. oktoober, http://epl.delfi.ee/news/eesti/ekspert-kokkuhoid-halvab-uuriva-meedia.d?id=65127904 (kasutatud 09.12.2013)

Ja sõnu pole vajagi

Heips!

Endiselt visuaali lainetel. Pärast linnas kommunikatsiooni pildistamas käimist vaatan ka näiteks ajakirjanduses ilmuvaid fotosid kuidagi teise pilguga - analüüsin rohkem, mõtlen, mida sellega öelda tahetakse. Enam ei ole pilt lihtsalt miski, mille järgi artiklit ära tunda  või mida niisama ilus vaadata on.

Eriti hea on minu meelest see artikkel. Kaks lauset teksti ja 10 pilti, aga öeldud on nii palju. Need fotod on tõesti kõnekad. Ülesvõte üleujutust pildistavatest inimestest näitlikustab nii hästi meie ühiskonda, kus tihtipeale ongi millegi erakordse korral esimeseks reaktsiooniks toimuva jäädvustamine, et saaks Facebook'is või Instagramis või kus iganes jagada. Üleujutuse pildistamine tundub üsna süütu, ei paista, et seal keegi näiteks abi vajaks. Kuid olen näinud ka seda, kuidas vanainimene tänaval kukkus ja poekotist asjad välja veeresid ning mööda kõndivad noored neiud aitamise asemel naersid ja pilti tegid. Nii et mitme otsaga asi.

Või pilt vanahärrast, kes mureliku ilmega uurib akna taga tõusvat vett. Kodu paistab ilus ja mees hästi kindlustatud, kuid sellest hoolimata ei oska ta enam midagi oma kogu kaitseks ära teha, jääb üle vaid oodata ja vaadata, mis saab.

Ilmselt saavad sellised piltuudised ka üsna palju klikke ja tulevad uudisportaalidele kasuks. Kes tänapäeva kiirustavas maailmas ikka pikka teksti lugeda viitsiks, fotosid on ju palju mugavam vaadata. Lisaks, tragöödiad ikka millegipärast köidavad inimesi ja oma silm on kuningas. Ükskõik, kui hästi kirjeldada, pilt on sel puhul ikka mõjuvam.


Allikad:
1) Galerii: Euroopat räsis jõhker torm. (2013). http://www.postimees.ee/2622430/galerii-euroopat-rasis-johker-torm (kasutatud 06.12.2013)