Fin

Ahoi!

Kõik head asjad saavad ükskord otsa - nii ka see blogi. Lõpetuseks väike tagasivaade kursusele "Kommunikatsioon ja ühiskond".

Õppisin selle paari kuu jooksul päris palju. Igasugu teooriad ja nimed lähevad ilmselt varsti meelest, kuid leian, et sellest pole midagi. Usun, et kursus muutis mind veidi ja see on juba püsivam. Näiteks kui varemalt pidasin kommunikatsiooniks vaid vestlusi, meediat, veebiruumis toimuvat vms, siis nüüd näen seda juba pea kõiges inimloodus. Kuna kommunikatsioon loob tähendusi, sõnumi saatja vastutab ja kommunikatsioonivoog on alati täis, olen hakanud sellele palju rohkem tähelepanu pöörama. Oskan paremini ka enda elus ette tulevaid suhtlussituatsioone analüüsida ning oma vigadest õppida, et mitte kirjutada kurbi luuletusi sellest, kuidas keegi mind ei mõista :) (Kuigi nagu tänases loengus tehtud harjutusest välja tuli, siis 100% nii, nagu ütleja mõtles, kuulaja nagunii aru ei saa, nii et mingis mõttes oleme ikka kõik üksi.)

Blogimine on minu jaoks keeruline, eriti niimoodi etteantud teemadel. Mõtted pole peas mitte sõnadena, vaid pigem mingi ähmase aimdusena ja selle udu ilusaks tekstiks vorpimine on aega- ja vaevanõudev. Pea iga postituse kirjutamiseks kulus vähemalt poolteist tundi, sinna juurde lisamaterjalidega tutvumisele kuluv aeg. Kuigi inglise keel on mul päris hästi suus ja artiklite või blogide lugemisega sain vabalt hakkama, siis O'Mahony raamatust oli küll raske end läbi närida.

Õnneks seda blogimise vaeva tasakaalustasid põnevad, praktilised ja päevakohased loengud ning huvitav ja huvitatud õppejõud. Auditooriumis valitses mõnus õhkkond ning Karuema tundus kohati tõesti nagu teine ema, kes püüab oma lapsukesi paremini mõistma õpetada, et neil elus ikka hästi läheks - nii tore! Väga vahvad olid ka lisaülesanded - kommunikatsiooni pildistamine ja vaatlus. Mida veel tahta?

Ega palju norida ei oskagi. Blogi kohta oleks tahtnud käigupealt rohkem tagasisidet, et teaks, kas peaks midagi teistmoodi tegema, aga täiesti arusaadav, et sellise blogide arvu juures on sellega keeruline. Ausalt öeldes mina üldse imestan, kuidas keegi 200+ blogi jälgida jõuab.

Punktiks loo lõppu jääb see pilt vildakast kommunikatsioonist.

Pole elu sees ühtki ainult nahast naist näinud. Tea, milliseid kindaid säärased ka kannavad.

Kui kommunikatsioon ei tööta

Tere jälle!

Kurvad uudised - Elistvere loomapargis lämbus põder pähklite kätte. Kust põder pähkleid sai? "Hoolivad" külastajad pakkusid, vaatamata silmatorkavatele loomade toitmist keelavatele siltidele. Ideaalne näide mittetöötava kommunikatsiooni tagajärgedest.

Puhka rahus, vahva põder!

Ausalt, nii kurb on lugeda selliseid teateid. Osalt muidugi sellepärast, et tore loom enneaegselt elust lahti laskma pidi. Aga veel rohkem sellepärast, et meie inimesed nii rumalad (või lausa pahatahtlikud) on. Kas tõesti arvatakse, et keelavaid silte riputatakse üles niisama lõbu pärast? Või usutakse, et need on vaid inimeste kaitsmiseks loomade eest ja mitte vastupidi? Jääb mulje, et lihtsalt ei hoolita. Peaasi, et laps ei nutaks või endal põnev oleks.

Kui pähklid on veel enam-vähem arusaadav toit, mida võiks loomale pakkuda - ikkagi looduslik - siis loomade puuridest on leitud muu hulgas ka nätsu, suitsukonisid (!), (šokolaadi)komme (Kohler 2013). Kuidas võib üks mõtlev inimene leida, et selline toit (?) on loomale sobiv? Rääkimata kombest veeloomi müntidega loopida. Arusaamatu.

Mida teha, et taolisi juhtumeid vältida? Ehk aitaks see, kui loomade söötmist keelavatel siltidel oleks ka hoiatus, et loom võib selle tagajärjel surra - kerge šokiteraapia - ning väike selgitav tekst huvilistele. Võib-olla mõned toitjatest tõesti ei tule selle pealegi, et teevad loomale halba. Radikaalsem meetod oleks ehitada loomapargid ja -aiad ümber niiviisi, et külastajatel füüsiliselt puudub võimalus sealseid asukaid toita. Kindlasti aitab inimeste õpetamisele kaasa ka teema ajakirjanduses tõstatamine.



Allikad:
1) Kohler, V. (2013). Külastajad söötsid Elistvere loomapargis põdra surnuks. Tartu Postimees, 11. detsember, http://www.tartupostimees.ee/2627314/kulastajad-sootsid-elistvere-loomapargis-podra-surnuks (kasutatud 11.12.2013)

Tõde ja õiglus

Ahoi!

Meedia, eriti uuriva ajakirjanduse, üks eesmärke on võimulolijaid ohjes hoida, juhtides avalikkuse tähelepanu näiteks olukordadele, kus võimu on kuritarvitatud. Uuriv ajakirjandus on aga ohtu sattunud, sest nõuab väga palju ressursse - häid ajakirjanikke ja eelkõige raha (Tankler 2013).

Eriti hästi tuleb see tendents esile majanduskriiside ajal. Näiteks Hispaanias olid 2012. aastal paljud meediaväljaanded sunnitud töötajaid vallandama või lausa tegevuse lõpetama, kuna reklaamiturg kuivas kokku (Spain 2013) ja raha lihtsalt enam polnud. Teiseks probleemiks on kriisi ja kasinusmeetmete rakendamise ajal see, et valitsejad püüavad rahulolematut rahvast ohjes hoida autoritaarsete meetmetega, kasutades protestijate laialiajamiseks ülemäärast jõudu ning keelates ajakirjanikel teatud teemasid käsitlemast, nagu juhtus Kreekas.

Meeleavaldus Kreekas

Selles valguses tundub iseäranis põnev Danah Boydi (2013) mõte, et meie aja kodanikuallumatuse vormiks saab tänavatel protestimise asemel hoopis info lekitamine. Internetiajastul üles kasvanud mõistavad, et knowledge is power ning näevad, et protestimarssidel pole enam sellist mõju vagu varem (Boyd 2013). Demokraatia tervisele tuleb aga sõnavabadus igatahes kasuks. Olukorras, kus ajakirjanikud erinevatel põhjustel ei suuda korruptsiooni ja võimu kuritarvitamist paljastada, võtavad julged kodanikud selle koorma enda kanda.



Allikad:
1) Boyd, D. (2013). Whistleblowing is the New Civil Disobedience: Why Edward Snowden Matters. http://www.zephoria.org/thoughts/archives/2013/07/19/edward-snowden-whistleblower.html (kasutatud 09.12.2013)
2) Spain. (2013). http://www.freedomhouse.org/report/freedom-press/2013/spain (kasutatud 09.12.2013)
3) Tankler, L. (2012). Ekspert: kokkuhoid halvab uuriva meedia. Eesti Päevaleht, 18. oktoober, http://epl.delfi.ee/news/eesti/ekspert-kokkuhoid-halvab-uuriva-meedia.d?id=65127904 (kasutatud 09.12.2013)

Ja sõnu pole vajagi

Heips!

Endiselt visuaali lainetel. Pärast linnas kommunikatsiooni pildistamas käimist vaatan ka näiteks ajakirjanduses ilmuvaid fotosid kuidagi teise pilguga - analüüsin rohkem, mõtlen, mida sellega öelda tahetakse. Enam ei ole pilt lihtsalt miski, mille järgi artiklit ära tunda  või mida niisama ilus vaadata on.

Eriti hea on minu meelest see artikkel. Kaks lauset teksti ja 10 pilti, aga öeldud on nii palju. Need fotod on tõesti kõnekad. Ülesvõte üleujutust pildistavatest inimestest näitlikustab nii hästi meie ühiskonda, kus tihtipeale ongi millegi erakordse korral esimeseks reaktsiooniks toimuva jäädvustamine, et saaks Facebook'is või Instagramis või kus iganes jagada. Üleujutuse pildistamine tundub üsna süütu, ei paista, et seal keegi näiteks abi vajaks. Kuid olen näinud ka seda, kuidas vanainimene tänaval kukkus ja poekotist asjad välja veeresid ning mööda kõndivad noored neiud aitamise asemel naersid ja pilti tegid. Nii et mitme otsaga asi.

Või pilt vanahärrast, kes mureliku ilmega uurib akna taga tõusvat vett. Kodu paistab ilus ja mees hästi kindlustatud, kuid sellest hoolimata ei oska ta enam midagi oma kogu kaitseks ära teha, jääb üle vaid oodata ja vaadata, mis saab.

Ilmselt saavad sellised piltuudised ka üsna palju klikke ja tulevad uudisportaalidele kasuks. Kes tänapäeva kiirustavas maailmas ikka pikka teksti lugeda viitsiks, fotosid on ju palju mugavam vaadata. Lisaks, tragöödiad ikka millegipärast köidavad inimesi ja oma silm on kuningas. Ükskõik, kui hästi kirjeldada, pilt on sel puhul ikka mõjuvam.


Allikad:
1) Galerii: Euroopat räsis jõhker torm. (2013). http://www.postimees.ee/2622430/galerii-euroopat-rasis-johker-torm (kasutatud 06.12.2013)

Sõnad pildis

Heia!

Käisin täna (kesk)linnas kommunikatsiooni pildistamas. Paremad fotod pääsesid internetti igavest elu nautima.

Sinimustvalge lipp Pika Hermanni tipus tuletab meile iga päev meelde, et elame Eesti vabariigis. /Tuul mängis vingerpussi, nii et lipp lehvis vale pidi :( /

Kõnniteele pargitud punase auto juht kommunikeerib oma suhtumist jalakäijatesse.

Inimesed pildil tõstavad oma hunnikut Stockmanni kotte poe kõrval Tallink taksosse, edastades selget sõnumit, et neil pappi jagub.

Et isegi kesklinnas uhkete tornide vahel on selliseid maju, räägib nii mõndagi.

Suhtumine linna puhtana hoidmisse kommunikeeritud!

Efektiivne kommunikatsioon. Ma küll päris kindel pole, aga ilmselt on tegemist teetööliste märgistustega.

Kes siin tänaval enne mind käinud on? Kes pärast käib? Kuhu nad lähevad?

Lukustatud välisuksed kommunikeerivad usaldamatust võõraste suhtes.

See õnnetu mahakukkunud kinnas rääkis oma hooletust omanikust.

Jalakäiatele on vaja aeg-ajalt meelde tuletada, et kõnniteel peaks saama toimuda kahesuunaline liiklus.

Rahvuslikes riietes nukk demonstreerib meie naiseilu ideaali - suured rinnad, peenike piht ja pikad juuksed.

Kuigi maja seinadelt koorub värvi, ütleb uhke vaip meile, et tegemist on kalli ja luksusliku restoraniga.

Matrjoškadest

Heihopsti!

Lugesin uudisteportaalidest, näiteks siit ja siit, kuidas kirutakse EASi reklaamikampaaniat - olevat solvav, piinlik ja kutsuvat esile lausa vihapurskeid.

Niiiiii vihale ajab

Vaatasin siis ka neid klippe ja minu meelest on need täitsa vahvad. Ei maksa kõike nii tõsiselt võtta. Ma muidugi ei ole venelane, nii et minu perspektiiv on natuke teine, aga miks kohe vaadata sellise pilguga, et nonii, nüüd mõnitatakse. Võib-olla nendes olukordades jätavad endast halva mulje hoopis eestlastest teenindajad, kes ei suuda sellistes situatsioonides hästi toime tulla? Teame ju küll, milline meil siin teenindus kipub olema, ehk tehti väikestviisi ka selle üle nalja? Iseasi, kas selliseid asju peaks potentsiaalsetele külastajatele reklaamima.

Julge kommunikatsioon igatahes. Naljakas on see, et ajakirjanikele kampaaniat kommenteerinud venelased ja reklaamiinimesed peavad seda läbikukkumiseks, samas kui kampaania tootnud reklaamiagentuuri juhataja väidab, et eesmärk on enam kui kahekordselt täidetud. Asi võib olla osaliselt ka selles, et reklaami sihtgrupp olid nooremad Facebook'i kasutavad venelased, kuid kommenteerijad, näiteks ajalehe peatoimetaja või veebiväljaande vanemtoimetaja, pole ilmselt enam esimeses nooruses. Sõnumi edastamisel mängivad ju kontekst ja sõnumi saaja väga olulist rolli.



Allikad:
1) Pihl, K. (2013). EAS pani skandaalsele matrjoškakampaaniale lõpuks hädapidurit. http://epl.delfi.ee/news/eesti/eas-pani-skandaalsele-matrjoskakampaaniale-lopuks-hadapidurit.d?id=67160558 (Kasutatud 26.11.2013)
2) Korpan, V. Inselberg, K. (2013). Venelased EASi kampaaniast: see on antireklaam. http://www.e24.ee/2609758/venelased-easi-kampaaniast-see-on-antireklaam (Kasutatud 26.11.2013)
3) VIDEOD: Vaata skandaalseid reklaamklippe, millega üritati Vene turiste Eestisse meelitada. (2013). http://epl.delfi.ee/news/eesti/videod-vaata-skandaalseid-reklaamklippe-millega-uritati-vene-turiste-eestisse-meelitada.d?id=67161152 (Kasutatud 26.11.2013)
4) Reklaamiagentuur: poleemikat tekitanud klippidega üritasime tabada idanaabrite huumorisoont. (2013). http://www.postimees.ee/2610776/reklaamiagentuur-poleemikat-tekitanud-klippidega-uritasime-tabada-idanaabrite-huumorisoont (Kasutatud 26.11.2013)

Mida ostad, määrab, kes oled

Kena õhtut!

Õppejõud tegi meile ülesandeks kaubanduskeskuses ühte lapsega perekonda jälitada ja nende tarbimiskäitumist tähele panna. Spiooni mängimine polnud sugugi nii lihtne, kui oleks võinud arvata. Sattusin vaatlust tegema ajal, mil keskuses oli palju rahvast, nii et paar esimest peret kaotasin mingil hetkel lihtsalt silmist - liiga lähedal ei tihanud kõndida, jälitamine pidi jääma märkamatuks.

Luuramas

Kristiine keskuse peaukse lähedal varitsedes sattusin lõpuks emast, isast ja u 10aastasest tütrest koosneva pere sappa. Nad suundusid otse Prismasse ja ostsid sealt vaid toitu, sealjuures väga tervislikku. Ostlemist juhtis ema, isa lükkas käru ja laps kõndis niisama kaasas. Tundus, et ema oli varem välja mõelnud, mida vaja on, ja kõndis masinlikult ühe kauba juurest teise juurde. Kampaaniad või erinevate toodete võrdlemine ei mänginud mingit rolli. Kõik paistsid tülpinud ja mornid, ei mingit rõõmu kaubadžunglis seiklemisest, nad isegi ei rääkinud omavahel.

Mõnes mõttes juhtusin vist küll erilist perekonda jälgima. Riietuse ja oleku järgi tundus, et nad on üsna heal majanduslikul järjel, kuid hedonistlikku tarbimist nende puhul küll märgata polnud - ei ostetud isegi kommi, rääkimata mänguasjadest, kosmeetikast või mõnes keskuse restoranis einetamisest. See on tarbimisühiskonnas, kus inimese positsiooni hinnatakse peamiselt tarbimise järgi, vist üsna haruldane. Sotsioloog Veronika Kalmus (2005) vahendas teadmist, et üldiselt on konsumeristlikumad muu hulgas jõukamad, suurte linnade elanikud ja naised. Kuna selles peres langetas otsuseid ema, oleks statistika järgi loogiline, kui see pere tarbiks rohkem. Kahjuks käisid nad ainult toidupoes ning nende käitumist näiteks riideid või kodukaupu ostes polnud võimalik jälgida. Oleks olnud huvitav.

Samas ei saa öelda, et selle pere tarbimises konsumerismi üldse ei esinenud. Konsumerism on eneseväljenduslik, sümbolilise väärtusega kaupade-teenuste tarbimine (Kalmus 2005). Selle pere toiduvalik oli väga tervislik - rohkelt köögilivlju, täisterapastat, pruuni riisi, kanafileed jms, osteti ka mandlipiima ja sojatooteid. Ei ühtki maiustust ega pooltoodet. Selliste kaupade mitteostmine on ju ka sümbolilise väärtusega ning rangelt vaid tervislike toiduainete ostmine eneseväljenduslik, ühesõnaga - konsumerism.

Identiteet?

Abdur Raheem Green (2010) usub, et tarbimismentaliteet on meie religioon ja haigus, mis meid hukutab - raha ja asjad ei tee ju õnnelikuks. Võib-olla see pere mõtleb samamoodi.



Allikad:
1) Kalmus, V. (2005). Consumero, ergo sum: tarbin, järelikult olen olemas, http://epl.delfi.ee/news/arvamus/consumero-ergo-sum-tarbin-jarelikult-olen-olemas.d?id=51004977 (Kasutatud 24.11.2013)
2) Curse of the Consumer Society - Abdur Raheem Green. (2010).http://www.youtube.com/watch?v=_txWZN96ghE (Kasutatud 24.11.2013)

Kuidas kommunikatsioon, nõnda ühiskond

Heia!

Hakkasin O'Mahony raamatust meedia ja poliitika seostest lugedes mõtlema, milline võiks olla tulevikumaailm.

Selline? Aga kes seal elavad?

O'Mahony kirjutab, et saabumist "massiühiskonda" 19. sajandi lõpus ja 20. alguses iseloomustasid üleüldine meedia lugemus, üleüldine valimisõigus ja üleüldine kirjaoskus. Nende arengutega käis kaasas universalistlik poliitika, mis toetus uutele avaliku kommunikatsiooni vahenditele - massimeediale, ning mida viljeleti rahvusriigi piires. (O'Mahony 2013:381,383)

Seega see, milline on ühiskonnakorraldus, sõltub suuresti sellest, millised meediumid on selles ühiskonnas kommunikatsiooniks ja kuidas neid kasutatakse. Neid meediumeid on aga aja jooksul juurde tulnud ning jõuvahekorrad on muutumas. Kui 20. sajandil oli massimeedia demokraatliku kommunikatsiooni keskmeks, siis nüüd ähvardab seda positsiooni lugejate vähenemine ja uue interaktiivse meedia esiletõus (O'Mahony 2013:382).

Digitaalne meedia on endaga kaasa toonud olulisi muutusi avalikus suhtluses, võimaldades tavainimestel sõna sekka öelda ja ka omavahel suhelda. Lisaks on kadunud ajalised ja ruumilised piirangud, meedia on muutunud globaalseks ning selle tarbimise või mittetarbimise aega saab inimene ise valida. (O'Mahony 2013) Suur valikuvabadus on ka tekitanud olukorra, kus inimesed loovad omale isikupäraste uudise-eelistustega "igapäevase mina", mis vastandub varasemale paljude teistega sama ajalehe lugemise kollektiivsele kogemusele (Sunstein 2002). Need muutused mõjutavad ilmselt ka poliitiliste identiteetide kujunemist, mis varasemalt põhinesid riigi kui kindla territooriumiga ala ajalool, kuid mis uue meedia ajastul tõenäoliselt rajanevad rohkem riikideülestele, horisontaalsetele seostele (O'Mahony 2013:386).

Kui kommunikatsioon ja ühiskond on nii tihedalt seotud, on siit loogiline järeldada, et ka ühiskonnakorraldus on suuresti muutumas. Selles valguses tundub mulle, et rahvusriigid võivad tulevikus kaduda ja asenduda näiteks selliste riikidega, kuhu inimesed kokku kolivad, sest neil on ühised ideed ja sarnane maailmavaade, olenemata rahvusest. Kui praegu on poliitikutel raske, sest igasuguseid huvigruppe, kes kõik väärtustavad erinevaid asju ning seetõttu soovivad erinevaid otsuseid, on palju ja kõigiga tuleb arvestada, siis sellises tulevikuriigis oleks sellega lihtne. Lisaks, inimesed, kes praegu elavad ühes riigis, võivad tegelikult elada väga erinevas inforuumis - võtame näiteks Tallinna eesti- ja venekeelsed elanikud või kas või ema ja lapse, kellest esimene loeb Postimeest ja viimane vaatab lehtede lugemise asemel internetist USA uudistesaateid  - mis ongi justkui täiesti teine koht, sest nende inimeste mõtted ja arusaamad on väga erinevad. Nii on keeruline leida ühist keelt ja inimesed kaugenevad üksteisest, pole nii palju sidemeid, mis muudab geograafiliselt mujale kolimise lihtsamaks.

Loomulikult on hunnik igasuguseid probleeme, mis takistavad sellise ühiskonnakorralduse tekkimist ja ma ei arvagi, et see lähitulevikus võiks juhtuda. Aga pikemas perspektiivis?

Allikad:

1) O'Mahony, P. (2013). Contemporary Theory of the Public Sphere. Oxford: Peter Lang AG

2) Sunstein, C. R. (2002). Republic.com. Princeton: Princeton University Press

Maapealne paradiis

Tere jälle!

Sattusin uudiseid lugedes eriliselt põneva artikli peale, kus kirjutatakse, et Šveitsis on päevakorral idee maksta kõigile riigi kodanikele mitte millegi eest igakuist palka. Selle mõtte toetuseks on kogutud referendumi algatamiseks piisav arv allkirju. Ideel nähakse mitut kasutegurit - kaoks vaesus, suureneks töötute ja "vaeghõivatute" turvatunne ja väärikus, vabaneks palju loovust ja ettevõtlikkust, rikkamad saaksid hoolt kanda mõne lapse või vanuri eest. (Ettepanek... 2013)

Kui selline samm tõesti ette võetaks, saaks Šveitsist paradiis maa peal, kus kõik inimesed elavad külluses, õnnes ja rahus, kuna oma füsioloogiliste vajaduste pärast pole vaja muretseda ning kogu aja saab kulutada sellele, mis meeldib. Kas poleks vahva?

Kõik oleks sama rõõmsad kui see kutsu

Kahtlemata oleks, kui see tõesti töötaks.

Raske on uskuda, et praeguses ühiskonnas, kus enamik inimesi teeb tööd peamiselt vaid selleks, et raha saada (Inglismaa... 2013), tehtaks tööd ka siis, kui raha tuleks täiesti niisama. Kindlasti oleks mingi hulk inimesi, kes soovivad kõrgemat elatustaset, kes on väga ambitsioonikad, kellel hakkaks ilma tööd tegemata igav või kes mõnel muul põhjusel endiselt eelistaksid tööd teha. Kuid ma kahtlen, kas neid oleks piisavalt, et selline süsteem saaks olla jätkusuutlik. Selleks, et riigil oleks raha, mida oma kodanikele jagada, tuleb tekitada müüdavaid väärtusi. Kui inimesed enam tööl ei pea käima, siis kes neid väärtusi loob?

Isegi kui oletada, et kõik kõrgemapalgalised ja muidu enam-vähem mugava töö tegijad sellega ka pärast reformi jätkaksid, tundub asi kahtlane. Kes teeks ebameeldivaid, igavaid ja/või rutiinseid töid nagu prügi ära vedamine, torujürindus, liinitöö tehastes vms? Ei usu eriti, et keegi sellist tööd puhtalt heast südamest või igavusest teha tahaks. Tegemata need aga jääda ei saa. Seega jääksid taolised tööd kodakondsuseta immigrantidele (kellele niisama raha ei anta), keda tuleks ilmselt kõvasti riiki juurde meelitada (sest nõmedaid töid on palju). Nendega tekiks tõenäoliselt omajagu probleeme, sest nende hulgast poleks kadunud vaesus, paljud ei oskaks riigikeeli, tekiksid konfliktid eri kultuuritaustaga gruppide vahel jne. Kohalikud selle üle arvatavasti väga ei rõõmustaks.


Allikad:
1) Ettepanek Šveitsis: palk igaühele, lihtsalt niisama (18.11.2013). Portaal E24, http://www.e24.ee/2600554/ettepanek-sveitsis-palk-igauhele-lihtsalt-niisama (kasutatud 18.11.2013)
2) Inglismaa uurimus näitab, et neli inimest viiest pole oma tööga rahul (12.08.2013). ERR koduleht http://teadus.err.ee/artikkel?cat=1&id=9783 (kasutatud 18.11.2013)

Ehk polegi koera nii lihtne liputada?

Heihoo!

Ilmad muutuvad küll järjest kõledamaks ja päevad lühemaks, kuid sellest ei maksa end segada lasta. On ju pikkadel sügisõhtutel ka positiivne pool - palju pimedat aega, mil on nii mõnus hubases toasoojas, aurav tass teed käes, raamatuid lugeda ja filme vaadata.

Nagu see tüdruk siin (miinus tee)

Vaatasin hiljuti linateost "Wag the Dog" ja tekkis paar mõtet, mida tahaks teiega jagada. (Kes pole seda veel näinud, siis film on sellest, kuidas USA presidendi meeskond valimiskampaania ajal skandaali varjamiseks ise suurema skandaali fabritseerib. Ilmselt ei pea lisama, et tegemist on mängufilmiga.)

SPOILERID!

Film oli kahjuks üsna sirgjooneline ja lihtsakoeline. Loo kangelased olid ilmselgelt "pahad", kuna petsid rahvast puhtalt omakasu nimel ja varjamaks presidendi seksiskandaali. Lisaks, lugu, mis nad välja mõtlesid, pidi albaanlaste mainele teiste rahvaste silmis väga kahjulikult mõjuma, kuid sellel teemal pikemalt ei peatutud. Mingist eetilisest käitumisest ei saanud peategelaste puhul juttugi olla. Oleks siis vähemalt, et nad pidid valetama rahva hüvangu nimel - näiteks, kuna teine presidendikandidaat oli tegelikult Vene spioon, ainult et polnud piisavalt häid tõendeid tema rajalt maha võtmiseks.

Samas oli põnev jälgida, kuidas üks vale viis järgmise, suuremani ning kuidas filmi kangelastel mitmesugustest ootamatustest ja äpardustest hoolimata õnnestus rahvas ära petta. Tegemist oli siiski proffidega, kes teadsid väikesi psühholoogilisi nõkse, mille abil inimestega manipuleerida. Nunnud loomad, sõja- ja terrorismihirm, armastus ema ja lapse vahel - kelle need külmaks jätaks?! Veel nippe teiste mõjutamiseks leiab siit.

Nunnumeeter põhjas

Mind hämmastas, et presidendi meeskond nii moraalitu oli. Saan aru küll, et tegemist on poliitikaga ja kõik ja puha, aga ikkagi. Mitte keegi (!) tervest sellest hunnikust inimestest, kes selle jamaga tegeles, ei kahelnud oma teguviisi õigsuses ega püüdnud veerema pääsenud lumepalli peatada. Vastupidi, peategelased olid endast väga heal arvamusel ja tahtsid tehtuga kiidelda. Valede pärast muretseti küll, kuid ainult selles valguses, et mis siis saab, kui kõik välja tuleb. Filmi alguses ootasin tükk aega huviga, millal keegi hakkab vastu vaidlema ja kuidas see konflikt lahendatakse - et see kindlasti juhtub, tundus nii loogiline. See oleks filmile minu silmis rohkem tõsiseltvõetavust ja tuuma andnud. Isegi kui seal tekkis autoriteedile allumise efekt, mille olulisust Milgram oma eksperimentidega tõestas, tundub pisut veider, et ei leidunud ühtainsatki mässajat.

Teisalt tekitas küsimusi filmiühiskonnas toiminud ajakirjandus. Eetikaveebist võib lugeda, et ajakirjanduse ideaal on tõe edastamine ja vahendamine ning et ajakirjanduseetika väärtustab muu hulgas andmete kontrollimist. Kuidas on siis võimalik, et sellele valele jälile ei jõutud? Mitte ei mahu pähe. Tegemist oli ju puhta väljamõeldisega, mitte isegi lihtsalt faktide moonutamisega. Pole just väga süvitsi uurimist vaja, et selle tõeni jõuda. Või olid kõik ajakirjanikud kinni makstud? Sellist muljet ka ei jäänud, sest peategelased jälgisid meediat, et teada saada, kas plaan töötab, ja üldse mitte sellise näoga, nagu nad juba teaks, mis seal on.

Nagu näha, selle filmi maailmas selline manipulatsioon toimis. Mina usun, et päris maailmas see küll läbi ei läheks. Võib-olla olen naiivne, aga arvan meie ajakirjanikest ja üldse inimestest paremini.



Allikad:
1) Wag the Dog (1997). Kasutamise kuupäev: 14.11.2013, allikas Internet Movie Database: http://www.imdb.com/title/tt0120885/
2) Science of Persuasion. Kasutamise kuupäev: 14.11. 2013, allikas Youtube: http://www.youtube.com/watch?v=cFdCzN7RYbw&list=UU8IMseLCZx2BZe3thxHXnog&index=1&feature=plcp
3) Milgram Experiment. Kasutamise kuupäev: 14.11. 2013, allikas Wikipedia: http://en.wikipedia.org/wiki/Milgram_experiment
4) Tõerääkimine. Kasutamise kuupäev: 14.11.2013, allikas Eetikaveeb: http://www.eetika.ee/meediaeetika/t6de

Kultuurist ja kultuuritusest

Tere ilusat sügishommikut!

Eelmisest loengust jäi mul kripeldama üks Kaja Tampere mõte. Tükk aega ei saanud aru, millega ma selle juures nõus ei ole, sest esimese hooga tundus kõik lihtne ja loogiline. Nüüd aga tahaks natuke vaielda.

Kaja väitis, et ei saa rääkida kultuursusest inimese puhul, kelle wc või magamistuba on koristamata, räpane, isegi kui see inimene teab väga palju näiteks kirjandusest või muusikast. Kuna kultuur on elamise viis. Minu meelest asjale sellisest vaatevinklist lähenedes ei saakski kunagi mitte kellegi puhul kultuursusest rääkida. Kui kultuur on see, kuidas me elame, läheb selle alla absoluutselt kõik, mida me teeme. Milleski on ju igaüks meist kehvem kui võiks ja tahaks, keegi pole täiuslik. Kas sel juhul ei saa kultuursusest rääkida ka näiteks inimese puhul, kes on agressiivne autojuht või kes ei oska hästi suhelda või kes magab tihti sisse või kes jääb alati hiljaks? Miks võtta aluseks just koristamine? Ja kes üldse ütleb, millist käitumist tuleks pidada halvaks?

Olen nõus, et kultuuri võib defineerida kui elamise viisi. Samas leian, et kodu korras hoidmine ja teater või kunst on lihtsalt kultuuri erinevad kategooriad. Ühe teadmise või oskuse puudumine ei ütle teise kohta suurt midagi. Ka näiteks Vincent van Gogh ja Amadeo Modigliani, nagu paljud teised loomeinimesed, ei saanud igapäevaeluga kuigi hästi hakkama. Mina neid sellepärast kultuurituteks küll ei pea. Balletist on mõtet rääkida ka siis, kui meil on asfaldiaugud. Kui ootaksime selliste kultuuriilmingute arutamisega seni, kuni kõik olmeprobleemid on (kas siis isiklikul või kogukondlikul tasandil) lahendatud, me jääksimegi ootama.

S&M

Heihoo!

Jälgin huvi pärast juba pikemat aega üht omapärast veebilehte, mille lugu näitlikustab imehästi tänapäeva meedias toimuvat, millest kirjutab oma artiklis  "Communication, Power and Counter-power" ka Manuel Castells. Muu hulgas kirjeldab ta, kuidas tänu tehnika arengule ja interneti levikule tekkinud uues meediaruumis suhestuvad omavahel traditsiooniline ühesuunaline massimeedia ja võrgustikuline netipõhine igamehemassimeedia*. (Castells, 2007)

Saage tuttavaks – Eat Your Kimchi! Tegemist on internetisaidiga, kus Lõuna-Koreas elav kanada abielupaar kajastab videote ja blogipostituste kaudu Korea popmuusikas toimuvat ja üldse elu ses kauges riigis.

Kui algselt tegid kanadalased – Simon ja Martina – videoid vaid oma perele ja sõpradele, siis mõne aja pärast märkasid nad, et vaatajate arv järjest kasvab. Nüüdseks on neil mitu erineva temaatikaga kanalit YouTube’is, millel põhineb ka nende veebileht. Simon ja Martina on saanud internetikuulsusteks, kelle jaoks blogimine on täiskohaga töö. Raha saavad nad reklaamist – mida rohkem külastatakse nende lehte (ilma AdBlockita), seda rohkem makstakse. Lisaks müüb EYK ka fänninänni – särke, mütse, oma videote muusikalahendusi jms.

Siin videos räägivadki nad sellest, kuidas õpetajatest said videoblogijad ja kust tuleb raha.

 

Castells kirjutab, et meediaettevõtted laiendavad oma tegevust ka igamehemassimeediasse, tegutsedes internetis (Castells, 2007), seda näitab nii see, et Google YT-i ära ostis, kui ka YT taolised lepingud populaarseks saanud igamehemassimeedia viljelejatega.

EYK puhul on huvitav veel see, et nende tegevus sarnaneb klassikaliselt televisiooni pärusmaale. Nimelt on üks nende iganädalasi segmente korea popmuusikavideo arvustus ning aeg-ajalt teevad nad intervjuusid staaridega. Sellele lisanduvad korea toitude ja põnevate kultuurinähtuste tutvustused. Kujutaksin vabalt ette sama sisuga telesaadet. Et lisaks traditsioonilise meedia püüdlustele uut meediat ära kasutada toimub ka vastupidine mõjutamine, kirjutab ka Castells oma artiklis (Castells, 2007). Sel puhul on internetis tegutsemise eelis televisiooni ees see, et vaatajaskond pole piiratud ei ruumis ega ajas, materjal on globaalselt kättesaadav ükskõik millal, erinevalt telesaatest, mis lastakse eetrisse kindlal ajal kindlas telejaamas.

Simon ja Martina on tavameediaga ka muul moel seotud olnud. Nad on esinenud Korea telesaadetes ning näidelnud reklaamides.

Selline uue ja vana meedia põimunud rägastik see meediaruum nüüd on.

*igamehemassimeedia – mass self-communication

Allikad:
1)Castells, M. (2007).Communication, Power and Counter-power. International Journal of Communication.
2) Eat Your Kimchi

Mis? Kes? Milleks?

Ahoi, lugeja!

Siin blogis kirjutan kommunikatsioonist ja ühiskonnast. Valisin ülikoolis selleteemalise kursuse ausalt öeldes üsna suvaliselt, see lihtsalt sobis tunniplaani ja pealkiri kõlas huvitavalt. Esimeses loengus sain aga aru, et sattusin erilise pärli otsa - oli tõesti põnev ja mõtlemapanev. Loodan loengute käigus õppida paremini ära tundma, millal minuga üritatakse meedia vahendusel manipuleerida, kuidas lugeda ridade vahelt välja, mida tegelikult öelda tahetakse, kuidas mõtestada ütlemata jätmisi. Samuti soovin saada ise paremaks suhtlejaks, et oma mõtteid täpsemini väljendada ja efektiivsemalt edastada.

Oluline pole mitte see, mida öeldakse, vaid mida teised kuulevad!

------------------------------------------------------

Natuke minust ka, sedapuhku luulevormis.

Tallinnas elab üks neid,

kutsutakse - Marion.

Talle väga meeldib vein

ja reisida par avion.

Ta õpib aasia keeli -

vaadates seriaale -

ja paitab oma meeli

nautides kauneid maale.

Ülikoolis tudeerib

tema psühholoogiat;

ei ole ta koleerik,

eitab frenoloogiat.

Armastab ta kokata

ja üksinda tantsida,

vahel koolist popata,

linnas ringi vantsida.