Fin

Ahoi!

Kõik head asjad saavad ükskord otsa - nii ka see blogi. Lõpetuseks väike tagasivaade kursusele "Kommunikatsioon ja ühiskond".

Õppisin selle paari kuu jooksul päris palju. Igasugu teooriad ja nimed lähevad ilmselt varsti meelest, kuid leian, et sellest pole midagi. Usun, et kursus muutis mind veidi ja see on juba püsivam. Näiteks kui varemalt pidasin kommunikatsiooniks vaid vestlusi, meediat, veebiruumis toimuvat vms, siis nüüd näen seda juba pea kõiges inimloodus. Kuna kommunikatsioon loob tähendusi, sõnumi saatja vastutab ja kommunikatsioonivoog on alati täis, olen hakanud sellele palju rohkem tähelepanu pöörama. Oskan paremini ka enda elus ette tulevaid suhtlussituatsioone analüüsida ning oma vigadest õppida, et mitte kirjutada kurbi luuletusi sellest, kuidas keegi mind ei mõista :) (Kuigi nagu tänases loengus tehtud harjutusest välja tuli, siis 100% nii, nagu ütleja mõtles, kuulaja nagunii aru ei saa, nii et mingis mõttes oleme ikka kõik üksi.)

Blogimine on minu jaoks keeruline, eriti niimoodi etteantud teemadel. Mõtted pole peas mitte sõnadena, vaid pigem mingi ähmase aimdusena ja selle udu ilusaks tekstiks vorpimine on aega- ja vaevanõudev. Pea iga postituse kirjutamiseks kulus vähemalt poolteist tundi, sinna juurde lisamaterjalidega tutvumisele kuluv aeg. Kuigi inglise keel on mul päris hästi suus ja artiklite või blogide lugemisega sain vabalt hakkama, siis O'Mahony raamatust oli küll raske end läbi närida.

Õnneks seda blogimise vaeva tasakaalustasid põnevad, praktilised ja päevakohased loengud ning huvitav ja huvitatud õppejõud. Auditooriumis valitses mõnus õhkkond ning Karuema tundus kohati tõesti nagu teine ema, kes püüab oma lapsukesi paremini mõistma õpetada, et neil elus ikka hästi läheks - nii tore! Väga vahvad olid ka lisaülesanded - kommunikatsiooni pildistamine ja vaatlus. Mida veel tahta?

Ega palju norida ei oskagi. Blogi kohta oleks tahtnud käigupealt rohkem tagasisidet, et teaks, kas peaks midagi teistmoodi tegema, aga täiesti arusaadav, et sellise blogide arvu juures on sellega keeruline. Ausalt öeldes mina üldse imestan, kuidas keegi 200+ blogi jälgida jõuab.

Punktiks loo lõppu jääb see pilt vildakast kommunikatsioonist.

Pole elu sees ühtki ainult nahast naist näinud. Tea, milliseid kindaid säärased ka kannavad.